Ziyo-Music

Uzbeki režissööri uus film otsib vaikuse seest tõde

Usbeki kino on viimastel aastatel muutunud rahvusvahelisele vaatajale järjest nähtavamaks. Kohalikud lavastajad räägivad lugusid, mis kasvavad välja perekonnast, ajaloost ja tänapäeva kiiretest muutustest, kuid nende emotsionaalne keel on arusaadav ka väljaspool Kesk-Aasiat. Uus draamafilm „Tuule varjud” kuulub sellesse suunda: see ühendab intiimse pereloo, tänapäevase Taškendi ja mälestused ajast, mida noorem põlvkond enam isiklikult ei tunne.

Selle projekti autor, režissöör Dilshod Karimov, on varem töötanud dokumentalistina ning toonud oma lühifilmidesse tavaliste inimeste argiseid hetki. Vestluses räägib ta, miks sündis tema esimene täispikk mängufilm, kuidas leiti sobivad näitlejad ja millist rolli mängivad loos muusika, tants ning vaikimine.

Lugu, mis algas ühest perekonnast

Karimovi uus film keskendub 28-aastasele arhitektile Madinale, kes naaseb pärast aastaid välismaal viibimist Taškenti oma vanaema matustele. Tagasitulek ei ole pelgalt kodulinna külastus. Madina peab uuesti kohtuma isaga, kellega ta pole kaua rääkinud, ning avastama, et tema perekonna minevikus on sündmus, millest kõik on vaikides mööda vaadanud.

„Mind huvitas olukord, kus inimene tuleb koju tagasi, kuid kodu ei ole enam täpselt sama paik,” ütleb režissöör. „Linn on muutunud, peresuhted on muutunud ja ka peategelane ise on muutunud. Samal ajal jäävad mõned tunded väga visalt alles.”

Film ei ehita pinget suurtele sündmustele, vaid pilkudele, poolikutele lausetele ja väikestele valikutele. Karimov soovib, et vaataja tajuks perekonda elava organismina, kus iga liige kannab oma versiooni minevikust. Just erinevate mälestuste kokkupõrge annab loole selle peamise draama.

Taškend kui vaikne peategelane

Režissööri sõnul ei tahtnud ta kujutada Taškenti ainult turismipiltide ja säravate uusehitiste kaudu. Kaamera liigub uutes kvartalites, vanadel siseõuedel, turgude läheduses ja poolavatud kohvikutes. Linn on filmis pidevas liikumises, kuid Madina sisemine seisund on pikalt tardunud.

„Taškent ei ole minu jaoks taust,” selgitab Karimov. „See on tegelane, kellel on oma mälu. Iga tänav ja maja annab Madinale midagi tagasi, isegi siis, kui ta tahaks mõnda kohta mitte mäletada.”

Visuaalse lahenduse loomisel kasutas operaator pehmeid sooje toone kodustes stseenides ning külmemaid siniseid ja halle värve hetkel, mil Madina tunneb end perekonnast eraldatuna. Režissöör ei soovi, et värvilahendus muutuks liiga sümboolseks, kuid tunnistab, et valgus aitab peategelase emotsioone vaatajale lähemale tuua.

Näitlejad, keel ja peresuhted

Madina rolli mängib noor näitleja Malika Rakhimova, kelle lavakogemus on seni olnud peamiselt teatriga seotud. Karimov valis ta pärast pikka prooviperioodi, sest näitlejanna oskas tema sõnul väljendada ebakindlust ka ilma dialoogita. Filmi keskne isa roll kuulub kogenud teatrinäitlejale Anvar Saïdovile.

„Malika ei püüa tegelast iga hinna eest meeldivaks teha,” räägib lavastaja. „Ta lubab Madinal olla vahel kangekaelne, ebaõiglane ja väsinud. See teeb ta usutavaks. Isa kehastav Anvar omakorda mõistab, kuidas mängida inimest, kes armastab oma tütart, kuid ei oska seda enam sõnades näidata.”

Film on peamiselt usbekikeelne, kuid perekonna sees kõlab ka vene keel. Keelevahetus ei ole lihtsalt praktiline võte, vaid peegeldab tegelaste erinevat haridusteed ja elukogemust. Mõnes stseenis jääb lause teadlikult lõpetamata, sest režissööri arvates ütleb vaikimine sageli rohkem kui valmis vastus.

Muusika ja liikumine loo teenistuses

„Tuule varjud” ei ole muusikafilm, kuid heliribal on oluline roll. Helilooja Nodir Akhmedov kasutab traditsioonilisi keelpille, linnamüra ja väga tagasihoidlikku elektroonikat. Muusika ei anna igale stseenile ette kindlat emotsiooni, vaid laseb pingel aeglaselt tekkida.

Ühes filmi võtmetseenis osaleb Madina perekondlikul pidustusel, kus tants muutub viisiks väljendada seda, mida omavahel ei öelda. Koreograafia ei järgi täielikult üht kindlat rahvatantsu, vaid ühendab traditsioonilisi liigutusi tänapäevase lavastusega. Tantsust huvitatud vaataja võib enne filmi vaadata ka juhendit lezginka põhiliigutustest, et märgata, kuidas paarilisega liikumine loob usalduse ja vastutuse tunnet.

Karimov rõhutab, et tantsustseen ei ole filmis dekoratsioon. „Madina ei räägi seal endiselt isaga otse, kuid tema keha reageerib olukorrale. Ta astub ringi, taandub, laseb teistel enda ümber liikuda. See on dialoog, mille sõnadeks on rütm ja vahemaa.”

Väike meeskond ja tänapäevane tootmine

Filmi võtted toimusid peamiselt Taškendis ja selle ümbruses, kokku seitsme nädala jooksul. Piiratud eelarve tähendas, et meeskond pidi olema väike ning paljud stseenid filmiti päris asukohtades. Mõned kõrvaltegelased leiti tänavalt või kohalike teatrikoolide kaudu.

Režissööri jaoks oli tähtis säilitada dokumentaalne tunne. Ta ei soovinud, et näitlejad esitaksid iga liigutust liiga täpselt, vaid andis neile võimaluse reageerida keskkonnale. Samal ajal nõudis selline meetod operaatorilt ja helimeeskonnalt suurt paindlikkust, sest iga võte võis areneda esialgsest plaanist erinevalt.

„Kõige keerulisem oli leida tasakaal ettevalmistuse ja spontaansuse vahel,” ütleb Karimov. „Kui kõik on liiga kontrollitud, kaob elu. Kui midagi pole kontrollitud, kaob filmi rütm. Me õppisime iga võttepäevaga paremini kuulama seda, mis toimub kaamera ees.”

Kellele film on mõeldud

Karimov loodab, et „Tuule varjud” kõnetab nii Usbekistani kohalikku publikut kui ka vaatajaid, kes tunnevad huvi Kesk-Aasia kino vastu. Film ei paku lihtsaid vastuseid perekondlikele konfliktidele ega esita üht tegelast täielikult süüdlasena. Kõige olulisem küsimus on, kas inimesed suudavad teineteist päriselt kuulata enne, kui minevik hakkab nende eest otsustama.

Rahvusvahelise leviku puhul on suur roll subtiitritel ja kultuurilisel kontekstil. Režissöör soovib, et tõlge säilitaks dialoogide rütmi ning usbeki väljendite soojuse. Samuti loodab ta, et film jõuab veebiplatvormidele ja temaatilistesse kinoprogrammidesse, kus vaatajad saavad tutvuda ka teiste piirkonna autoritega. Uute linastussoovituste ja filmisisuga saab kursis olla filmide rubriigis.

Lavastaja sõnul ei pea vaataja tundma Usbekistani ajalugu, et Madina looga kaasa minna. „See on lugu koju tulemisest, süüst ja andestusest. Need tunded ei vaja passi ega üht kindlat keelt.”

Mälestus, mis jääb pärast lõputiitreid

Intervjuu lõpuks räägib Karimov sellest, kuidas tema enda arusaam filmist võtteperioodi jooksul muutus. Alguses arvas ta, et tegemist on looga tütre ja isa konfliktist. Hiljem mõistis ta, et keskmes on hoopis perekonna suutmatus oma leina jagada. Kõik tegelased kaitsevad ennast, kuid nende kaitsekihid takistavad neil üksteiseni jõuda.

Režissöör peab oluliseks ka filmi kirjanduslikku mõõdet. Stsenaariumis on lühikesi sisemonolooge, mis pidid algselt olema pikemad, kuid jäid montaažis peaaegu täielikult välja. „Mõni lause töötab paremini siis, kui seda ei öelda,” märgib ta. „Mulle meeldib mõte, et vaataja saab ise täita tühjad kohad oma kogemustega.” Sarnast mõtlikku lähenemist võib leida ka luule ja mõtete kogumikest, kus üks lühike kujund võib avada terve isikliku loo.

„Tuule varjud” ei püüa määratleda, milline peab olema tänapäevane Usbeki film. See pakub ühe autori vaatenurga, kus suurlinna muutumine, perekonna mälu ja noore inimese eneseotsing moodustavad rahuliku, kuid pingelise terviku. Karimovi sõnul on tema järgmine projekt juba mõtetes olemas, kuid enne tahab ta näha, kuidas vaatajad Madina teekonda tõlgendavad.

Soovitused filmi vaatamiseks