Lezginka rütmis sündinud edulugu

Lezginka on tants, milles kohtuvad uhkus, kiirus ja täpne kehakeel. Noorte jaoks tähendab see palju enamat kui laval sooritatud efektseid hüppeid: iga samm kannab edasi mägede rahvaste pärimust ning nõuab tantsijalt tugevat iseloomu. Meie vestluskaaslane, 19-aastane Artur Karimov, on selle ala juurde jõudnud läbi uudishimu, perekonna toetuse ja järjekindla töö. Besiktas Vs Ajax European Night Streaming Preview.

Artur alustas treeninguid alles kümneaastaselt, kuid tema arengut märkasid õpetajad kiiresti. Tänaseks on ta esinenud kultuurifestivalidel, osalenud rahvusvahelistel võistlustel ning juhendanud algajaid lapsi. Tema edu ei põhine ühel juhuslikul võidul, vaid aastate jooksul kujunenud harjumustel ja valmisolekul iga detaili uuesti harjutada.

Intervjuus räägib noor tantsija esimestest sammudest, lavanärvist, treeningukavast ja sellest, miks lezginka võib tänapäeva digiajastul kõnetada ka neid, kes pole varem rahvatantsuga kokku puutunud. Juttu tuleb ka muusikast, videotreeningutest ning sotsiaalmeedia rollist tema karjääris.

Artur rõhutab, et edulugu ei sünni üksnes võistluste tulemustest. Tantsija peab õppima kuulama oma keha, austama oma partnerit ja mõistma esituse kultuurilist tähendust. Just see tasakaal traditsiooni ning tänapäevase lavalise eneseväljenduse vahel on aidanud tal publiku tähelepanu võita.

Esimesed sammud tantsupõrandal

Kuidas sa lezginka avastasid?

„Esimest korda nägin lezginkat oma nõo pulmas. Ma ei saanud siis veel aru, kui keeruline see tants tegelikult on. Mulle meeldisid kiire rütm, sirge hoiak ja see, kuidas tantsija iga liigutusega oma iseloomu näitas. Kodus proovisin samu samme järele teha, kuni ema soovitas mul minna kohalikku tantsustuudiosse.“

Esimesed kuud olid Arturi sõnul palju raskemad, kui kõrvalt paistis. Jalad väsisid kiiresti, pöörded ei olnud kindlad ja käte asend vajus pidevalt paigast. Treener õpetas talle esmalt põhisamme, kehahoidu ja muusikasse lugemist. Alles hiljem lisandusid hüpped, kiired suunamuutused ning keerukamad soolokombinatsioonid.

„Alguses tahtsin kohe teha kõige efektsemaid liigutusi. Treener ütles, et enne peab keha õppima vaiksemalt ja täpsemalt liikuma. See oli hea õppetund. Kui alus on nõrk, ei päästa esinemist ka kõige kõrgem hüpe,“ meenutab ta.

Harjutamine muudab ande oskuseks

Arturi tavapärane treeningpäev algab soojendusega, millele järgneb liikuvuse arendamine. Ta pöörab erilist tähelepanu pahkluudele, põlvedele, seljale ja õlgadele, sest lezginka nõuab korraga nii plahvatuslikku jõudu kui ka kontrollitud pehmust. Seejärel harjutab ta samme aeglases tempos ning lisab kiirust alles siis, kui liikumine on täpne.

„Ma treenin viis korda nädalas. Kahel päeval keskendun jõule ja hüppevõimele, teistel päevadel tehnikale, koreograafiale ja partneriga suhtlemisele. Lisaks teen kodus lühikesi venitusharjutusi. Need kakskümmend minutit tunduvad väikesed, kuid pikema aja jooksul annavad suure erinevuse,“ ütleb Artur.

Ta salvestab oma proove telefoniga ning vaatab neid hiljem aegluubis. Nii märkab ta detaile, mida peegel alati ei näita: liiga madalat küünarnukki, hilinenud maandumist või ebakindlat pilku. Tantsuvideote ja veebipõhiste treeningmaterjalide abil leiab ta ka uusi ideid, kuid rõhutab, et ekraan ei asenda treeneri vahetut tagasisidet.

Laval tuleb juhtida energiat

Esimene suurem võistlus tekitas Arturis tugeva lavanärvi. Ta kartis, et unustab koreograafia või kaotab hüppe järel tasakaalu. Publiku ees muutus olukord siiski teistsuguseks: kui muusika algas, keskendus ta rütmile ja partneri liikumisele. Kolmanda koha võit andis talle enesekindlust, kuid veel olulisem oli teadmine, et pingega saab õppida toime tulema.

„Närv ei kao täielikult ära. Ka kogenud tantsijad tunnevad enne esinemist kõhus liblikaid. Mina hingan enne lavale minekut aeglaselt, sulgen korraks silmad ja kujutan ette koreograafia esimest kaheksat takti. Kui algus tuleb kindlalt, muutub ülejäänu palju lihtsamaks.“

Arturi jaoks on lezginka lavaline jõud seotud austusega. Meestantsija peab jätma mulje, et ta on enesekindel, kuid mitte pealetükkiv. Partneriga tantsides tuleb hoida õiget vahemaad, jälgida tema tempot ja anda liikumisega ruumi. Just koostöö muudab esituse usutavaks ning aitab publikul tantsu emotsiooni mõista.

Muusika annab sammudele tähenduse

Lezginka koreograafia võib olla tehniliselt laitmatu, kuid ilma sobiva muusikata jääb esitus Arturi sõnul tühjaks. Tantsija kuulab enne proovi alati rütmi, löökpillide rõhke ja meloodia muutusi. Kiire osa annab võimaluse näidata hüppeid ning jõudu, aeglasemad lõigud aga paljastavad kehahoiaku ja pilgu kvaliteedi.

„Ma otsin uut muusikat, kuid ei unusta klassikalisi lugusid. Muusikavalik aitab mul avastada erinevaid esitusi ja võrrelda, kuidas üks sama rütm võib eri pillide või lauljate puhul teistsuguse meeleolu luua. See mõjutab ka koreograafiat.“

Noor tantsija ei taha muuta lezginkat pelgalt lavaliseks trikiks. Ta peab oluliseks, et publik tajuks tantsu väärikust, kiirust ja dialoogi. Samal ajal katsetab ta mõõdukalt kaasaegsete arranžeeringutega, sest värske helikeel võib tuua traditsioonilise tantsu juurde uusi vaatajaid. Tema hinnangul peab uuendus toetama liikumist, mitte seda varjutama.

Digimaailm toob tantsu publikuni

Sotsiaalmeedia on Arturi arengus tähtsal kohal. Lühikesed proovivideod aitavad tal jälgida oma tehnikat ning annavad võimaluse suhelda teiste tantsijatega. Mõnikord jõuab üks video uue treeneri või festivalikorraldajani, kuid nähtavus ei ole tema jaoks peamine eesmärk. Ta soovib, et iga avaldatud klipp näitaks ausalt treeningut, mitte ainult lõpptulemust.

„Kui inimesed näevad ainult õnnestunud hüpet, võivad nad arvata, et kõik tuleb kergelt. Mulle meeldib jagada ka kordusi, ebaõnnestunud maandumisi ja hetki, mil tuleb sama kombinatsiooni kümme korda uuesti teha. See muudab tantsimise realistlikumaks.“

Noored kasutavad proove salvestades sageli telefoni, muusikarakendusi ja videotöötlusprogramme. Artur jälgib ka uusi lahendusi mobiilirakenduste lehel, sest need aitavad korraldada treeningukava, mõõta aega ja hoida failid ühes kohas. Ta lisab siiski, et rakendus ei tohiks muutuda tähelepanu hajutajaks: kõige tähtsam on ikkagi saalis tehtud töö.

Võistlustest õpetamiseni

Viimase aasta suurimaks saavutuseks peab Artur rahvusvahelisel noortefestivalil saavutatud esikohta. Ta ei võitnud üksnes tänu keerukale kavale, vaid ka sellele, et suutis esineda rahulikult ning kohandada oma tempot saali ja muusika järgi. Žürii tõi esile tema puhta tehnika, väljendusrikka hoiaku ja hea partneritunnetuse.

„Pärast auhinna saamist olin õnnelik, kuid järgmisel päeval hakkasin juba mõtlema, mida saaks parandada. Võit näitab, et töö liigub õiges suunas, mitte seda, et eesmärk on täidetud. Järgmisel võistlusel võivad olla teistsugused kohtunikud, ruum ja muusika.“

Nüüd juhendab Artur kord nädalas algajate rühma. Õpetamine on tema sõnul muutnud ta kannatlikumaks, sest iga õpilane õpib erineva kiirusega. Ta alustab lastega lihtsatest rütmiharjutustest ja kehahoiakust, seejärel lisab paaristöö. Kõige rohkem rõõmustab teda hetk, mil häbelik õpilane julgeb esimest korda kogu rühma ees üksi liikuda.

Tulevikus soovib ta luua oma tantsukollektiivi, kus lezginka traditsiooniline vorm säilib, kuid koreograafia kõnetab ka tänapäeva publikut. Ta tahab osaleda rahvusvahelistel lavadel, korraldada noortele töötubasid ja aidata kaasa sellele, et mägipiirkondade tantsupärand jõuaks uute põlvkondadeni. „Kui minusugune noor suudab alustada nullist ja areneda, võib seda teha iga järjekindel inimene,“ ütleb Artur. „Oluline on austada kultuuri, treenida targalt ja mitte karta esimest sammu.“