Parimad venekeelsed filmid aastast 2000

Venekeelsete filmide ajavahemik alates aastast 2000 on märksa mitmekesisem, kui võiks esialgu arvata. Sellesse kuuluvad nii Venemaa kui ka teiste riikide kooproduktsioonid, milles dialekt on vene keel. Üksnes tootmisriigi järgi liigitamine jätaks välja näiteks kahe riigi ühistootmised, kus vaatajat kuulatakse vene keeles. Koos kodumaise uue väljapoole suunatud autorite filmidega kasvatas periood tugeva festivalikriitika ning tele- ja internetivaataja kogukonna.

Vaatlus ei tähenda üksnes kõige rohkem raha teeninud filmide kogumist. Oluline on eristada lavastuslikku originaalsust, inimteemade usaldusväärsust ja seda, kuidas film suudab oma ajastut näidata. Parim valik ühendab küllukuse ja vaatega, kuid jätab ruumi ka vaikivamatele töödele, mis põhinevad täpsel vaatlusel.

Kriitiline vaatlus ja kultuuriline kontekst

Valikukriteeriumid ei või piirduda kassahittidega. Venekeelne kinokunst on pärast 2000. aastat näidanud, et suured lavastused ja väikesed, vaikivad draamad võivad üllatavalt hästi kõrvuti toimida. Telesarjad tõid vaatajasse uusi näitlejaid, festivalid aga tõstsid esile autorid, kelle tööd jõuavad kinoekraanile aeglaselt. Kriitiline vaatlus peab seejuures arvestama ka keelega: kuidas on hoitud intonatsioon ja dialekt ning kas lavastus tugineb näitlejate loomulikkusele või näilisele efektsusele.

Heli ja muusika võivad filmi mõttest sama palju kui dialekt. Kõrval filmidega pakub Ziyo-Music meelelahusportaal ka muusika, muusikavideoid, filmide, telesuuride ja lezginka tantsutundide valikut. See laiendab vaatluskonteksti ning sobib, kui soovitakse kuulda ka filmidega seotud heliriba.

Kriimifilmide uus moraalne keerukus

Uue aja kriimifilmide üks põhijooni on vastutus, mis ei jaotu selgelt kurjade ja süütajate vahel. Brigaad (2000) alustas linnaelust, kus turvalisus, raha ja sõprused on haprad. Mitme aasta jooksul arenenud telesarja eri osad püsivad küll ühenduses, kuid iga osa saab vaadelda iseseisva, täpselt joonistatud luguna. Looma taga on ka arhitektuuriline küsimus: kas linna mõjutab kuritegevus või kuritegevus linna.

Üksnes võimukate vastu suunatud süüdistamisest ei piisa. Pahameelne poeg (Voron, 2004) seob Tšetšenia sõja tagajärjed, vägivalda ja inimese sisemise võitluse. Uurimisjuht peab leidma tõsi, kuid tema enda minevik muudab ta tõeliseks kuritegelaseks. Aika (2018) nihutab rõhu isiklikule õudusele: Tajikist pärit ema püüab Venemaal oma poega jaenda ebaseadusliku olukorraga, kus arest, bürokraatia ja hirm määravad ellujäämise.

Perekonna lõhkumine ja isiku taastumine

Perekonnadraamas ei piisa enam konfliktist isa ja poja vahel. Tagasitulek (Vozvrashchenie, 2003) kirjeldab ära kadunud isa naastust ning perekonna võimet talle läheneda. Pärast pikka vaikimist muutub kohtumine minevikuga tegelikuks psüholoogiliseks prooviks, mille eest isa ei saa vastutada. Veneitsias pälvis film kuldse leegeli auhinna. Eksil (Izgnanie, 2007) viib aga vaataja usutushirmu keskme: tagasitulek abielusõnastusest ei too rõõmu, vaid sunnib vaatama usu, kodutuse ja armastuse vastuolu.

Hullumeelne (Durak, 2014) näitab, et süsteemi parandamise võib muuta omakorda teateriks. Pealinna elanud tehnik pakub end heade tegude tegijaks, kuid vaesema linnaosa elanud usaldavad teda üksnes ohtliku mängu osana. Kriitiline teravus ei tulene süütajate lihtsustamisest, vaid väikeste võimude omavahelisest kokkuleppest. Major (2020) jätab poliitilise tausta kõrvale ning keskendub pojal, kelle isa kaob rünnaku tagajärjel; football ja trauma põimuvad isiku taastumise looga.

Ajaloo vormid: kaamera, sõda ja saladus

Vene arka (Russkaya arka, 2002) on vormiliselt kõige riskantsem valik. Aleksander Sokurovi film pöörab täielikult digitaalse pildi katkematu võtte loomise kunstiks: ajaloolised ja tänapäevased tegelased kohtuvad Peterburi muuseumides, tänavatel ja kanalil. Katse võib tunduda kooliülesandena, kuid filmi täpsus ja ruumiline kompositsioon teevad sellest tugeva tõlgenduse inimese ajastu ja mälu kohta.

Stalingrad (2013) liigub teises suunas, kasutades ulatuslikku sõjaväelist kõneprääki ja rahvusvahelist näitlejate valikut. Suured sõjaväekonfliktid saavad küll lavastusliku tähelepanu, kuid kaamera jääb inimeste tasandile: kartus, väsimus ja kaotise mõju. Teistsuguse ajaloolise käsitluse annab Meister ja Margarita (Master i Margarita, 2005), mis viib Bulgakovi romaani maailma, kus võim, usk ja kirjandus on pidevas vastuolus. Paljudele vaatajatele on see kriitiliselt hinnatud ja kultuslikult tähtis tõlgendus.

Ajaloo jäljed tänapäevaelus

Laevapoi (Korabl, 2020) jätab suure sõjafoonumi taha Kaliningradi rannikualad ja sealset elu. Poisil on unistus merest, kuid isa varjatud tegevus ning kohanemine võimatu kogukonnaga teevad unistuse raskeks. Võtmekohaks on väike detailide maailm: töö, kool, merevägi ja peresuhete usaldus. Film ei põhjenda süüteid suurte sõnavõtetega, vaid näitab, kuidas varjatud minevik mõjutab tänapäevast käitumist.

Petrovi gripp (Petrovi gripp, 2021) põhineb olulisel kliinilisel ja ühiskondlikul vastuolul, mis teeb sellest mõistatusliku draama. Isiku haigus, vaktsineerimiskampaania ning isa ja poja vastuolu tekitavad absurdi olukordi, kuid nende taga avaneb küsimus inimese väärikuse ja bürokraatilise väikese meele vahel. Mõlemad filmid näitavad, et ajaloo jäljed ei vaja alati suuri sõjaväekujutisi; piisab kodust, kus minevik on endiselt olemas.

Žanrite ristumispunktid

Gogol. Lähim (Gogol. Blizhaishiy, 2017) ühendab kirjaniku kujutamise, detektivižanri ja musta huumori. Kirjanik Gogol satub väikese linna mõistatusesse ning peab lahendama kuriteo, samal ajal kui tema enda identiteet on võimukate huvidega ohustatud. Surnud koht (Mertvye mesta, 2019) liidab zombifilmi ivava huumori Nõukogude-aegse rannikueluga. surnud elanike ja väikese kalmistu vaheline vastuolu muudab ajastu küllastumatuks koomediaks, mis küsib, kas minevust saab parandada.

Legenda mere kohta (Legenda o more, 2022) viib vaataja hoopis fantaasiaarengusse, kus ilus maailm elab räni ja sõja kiusas. Kaks erinevat maailma kohtuvad, kuid vaatleja peab otsustama, milliseid väärtusi ta usaldab. Spartak ja Kalashnikov (Spartak i Kalashnikov, 2002) kasutab teist ära, kergemat registrit: naïivsed noored, sõja ajastu absurdid olukorrad ja kõigepealt üle elatud. Žanriline vabadus ei vähenda nende filmide kriitilist väärtust, vaid näitab, kui eri palju võib vene kino pakkuda.

Soovitatav vaatlusfilmide valik

Tugev vaatlusfilmide valik ühendab eri päritoluga teoseid, mitte ühe žanri või ühe ajastu esindajaid. Siin on põhjendatud valik nii varasemast telemaailmast kui ka hilisemast autorikunstist, mille vastuvõtt festivalidel muutis paljude filmide seisundi. Iga soovitus põhineb erineval põhimõttel, sealhulgas näitlejate täpsusel, lavastuse vormis ja võimel kujutada ühiskonda.

Need filmid sobivad vaatluseks ka eri kujul: ühed nõuavad keskendumist, teised toimivad kergemalt grupivaatamiseks. Koos annavad need aimu, millise suuna vene kinokunst on pärast 2000. aastat teinud.

• Brigaad (2000) – tugev linnaelukriimika, mille mitme ajastu lugud näitavad, kuidas võim ja kuritegevus vastastikku mõjutavad.
• Vene arka (2002) – energeetiline vormikatse, mis ühendab täpse digitaalkujutise, ajaloolise mälu ja näitlejate ansambli.
• Tagasitulek (2003) – psüholoogiliselt täpne perekonnadraama, mille vaikivad pinged muudavad kohtumise minevikuga raskeks.
• Hullumeelne (2014) – terav ja iseenda ironiat kasutav draama väikese võimu näidete ning inimese taastumise piiridest.
• Aika (2018) – intiimne ja sotsiaalne näide sellest, kuidas bürokraatia ning võimupuudus võivad määrata inimese igapäevaelu.
• Laevapoi (2020) – täpne, väikese ulatusega perekonnadraama meretööliste, nooruslike unistuste ja varjatud mineviku kohta.
• Õpetaja (2023) – kaasaegne koolidraama, mis käsitleb vägivalda, vastutust ja õpetaja seisundit avaliku süsteemi ees.