Lezginkat õppivale: viis lihtsat esimest liigutust

Lezginka on kiire, rütmiline ja loomulikult liikuv tants, mille tunneb ära jalgade töö, kõverdatud põlvede ning avatud käte kooskõlast. Eristuseks teistest rahvatantsudest kasutatakse sageli ka kõrte koputamist, kere pööramist ja üllatavalt keerukaid jalakombinatsioone. Uustõttaja ei pea neid kohe õppima. Usuväärseks aluseks piisab viiest liigutusest, mida saab lõõgitud tempos korrata ja seejärel omavahel siduda.

Lihtne harjutamine aitab kujundada rütmitaju, tasakaalu ja koordinatsiooni. Lezginkas ei sõltu liikumise ilu üksnes jalgadest: käte asend, õlgade avatus ja suuna muutmine toetavad sama muusikalist mustrit. Kui iga liigutus on selge, saab neid ühendada väikesteks kombinatsioonideks, mis muudavad tantsu rahulikumaks ja nähtavamaks.

Tantsuks sobib vabalt liikuv riide, hästi istuvad tantsussalid ja vähese põranda rehustusega kõvapinnaline põrand. Jalatsed peavad pakkuma head kontakti ja püsivust, kuid paks tall võib koormata jalgu rohkem, kui algaja vajab. Enne harjutamist tasub venitada sääred ja puusad, liigutada hõlmavaid liigeseid ning kõnnida mõlemal jalal mõn minut.

Allpool toodud liigutused sobivad esmaseks koduseks katsetamiseks. Ükski neist ei nõua varasmat tantsukogemust, kuid korrapärane ja rahulik praktika on tähtsam kui kiirustamine. Kuigi lezginka tempo võib muutuda väga kiireks, algab iga õpikomponent kontrollitud liikumisega ja arvutava rütmiga.

Esimene liigutus: pehme kõikumine

Alustuseks võtta jalad umbes puusade laiusega ning asetada kogu raskus mõlemale jalale. Põlved on kergesti kõverdatud ja keha liigub üles-alla puudade vastu, ilma et olud peaksid kuuma tundma. Liikumine jääb väikeseks ja sujuvaks: selle asemel et hüpata, põlved painduvad, tõusevad ja vajuvad uuesti. See tekitab loomuliku rütmilise pulseeri.

Sellega samal ajal hoitakse käed suuremasse ees ja hoiavad puudade juures. Küünarnukud on pehmed, õlad langevad ning pea jääb sirgeks. Hingamine jätkub rahulikuna, sest korduv sisse- ja väljahingamine aitab liigutust jätkata. Kaheksa takti jooksul võib kõikumise teha ühesuguse kiirusega, seejärel lisada ühele poolele veidi suurema sügavuse.

Harjutuse käigus tuleb jälgida kolme kohta: põlved ei tohi kokku suruda, jalad ei tohi pehmeks muutuda ja keha ei tohi kõiguda külgedele. Kui hüplemine tuleb lihtsamini, võib kasutada väiksemat liikumisulatust. Iga kaheksa takti järel põhjendatakse hetk ja kontrollitakse, kas jalgade asend ning käte kõrgus on säilinud.

Teine liigutus: kõrte vahelduv koputamine

Teine liigutus on vahelduv kõrte koputamine. Üks jalg jääb pehmelt põranda külge ja teine tõuseb toes või jalatallile, puudutades põranda vahelduvalt. Liikumine ei pea toimuma hüplemisega, sest rütm võib tekkida ka vahelduva toe ja kanna toonist. Kõigepealt tajutakse kaheksa ühtlast takti, seejärel lisatakse kõrte valik ja tugevus.

Koputamisel kandub raskus toetavale jalale, kuid selle põlv ei lukustu. Tõstetud jalg jääb keha lähedale ning hübote lõik ei tohi muutuda liiga laiaks. Käed võivad jätkata eelmise liigutuse rütmilise liikumisega. Nii harjutatakse kohe kahe osa koostööd: jalad teevad kiiremini ja täpsemalt tööd, käed aga säilitavad üldise tantsulise liikumise.

Algul koputatakse mõlemal jalal võrdselt, hiljem võib ühe jalaga teha kahe takti pikkuse rühma. See tekitab lezginkale omase aktsendi. Levinud viga on liiga kõrge tõstmine, mille korral kaalu ei kandu toetavale jalale ja tasakaal hakkab kõikuma. Samuti ei tasu kuni põranda löömiseni jätkata, kui jalg on juba tugevalt tõstetud.

Kolmas liigutus: käte avamine ja diagonaalne liikumine

Kolmanda liigutuse käigus lisanduvad käed, mis muudavad lihtsa kõikumise väljendumisrikkamaks. Kõigepealt avatakse käed külgedele, seejärel suletakse need suuremasse ees. Avamisel ei tohi õlad tõusta, käed ei pea siruks sirutuma ja kõrvad jäävad lõõgituks. Paljud algajad avavad käed liiga kõrgele, kuid lezginkas on sageli tähtis just sujuv ja lai liikumine.

Avamise ja sulgumise võib siduda kõikumisega. Keha tõuseb, käed avanevad ja keha langeb, käed sulguvad. Seejärel liiguvad käed diagonaalselt: üks käk liigub edasi ja üles, teine taha ja alla. Suund vahetub iga kaheksa takti järel. Nii tekib tunduvalt keerukam mulje, kuigi põhimõtteline tegevus on endiselt kõikumine.

Harjutamisel aitab vaadata oma käte asendit peeglis või korrata liigutust aeglaselt. Kui õlad tõusevad, tuleb käed madalamale tuua; kui küünarnukud on jäigad, muudetakse liikumine väiksemaks. Hüdrolüüsitud ja rütmiliselt avatud käed toetavad kogu keha liikumist, mitte ei konkureeri sellega.

Neljas liigutus: suuna muutmine ja pool pöörde

Neljanda liigutuse puhul pööratakse keha poole poole, muutes tantsu suunda. Üks jalus astub veidi edasi, teine jääb algsele kohale ning keha pöördukspoolringi. Pöörlemine ei tohi toimuda üksnes jalaga: oluline on, et keha, vaak ja käed liiguvad koos. Pärast pöörde lõppu avanevad käed uuesti ja jalgade asend normaliseerub.

Harjutus algab neljast taktist, mille jooksul tehakse üks pool pöörde. Järgmisel korral võib teha kaks poolpöörde järjestikku, kuni keha suund muutub täisringi. Toetav jalg pöörde ajal peab jääma painutatud ning vastassuunaline kand võib kerkida. Liikumine jääb väikeseks, mistõttu pöörde saab teha ka kitsas kohas.

Peamine raskus on pöörlemise kiiruse ja raskuse tasakaalustamine. Kui keha langeb pöörde ajal madalale, tuleb põlve rohkem kõverdada; kui jalad lähevad nõnda kõrvale, et pea nihkub, tuleb pöörde ulatust vähendada. Rahulik tempel annab uustõtjale võimaluse jälgida iga etappi eraldi ning vältida lonksavaid ja jäiku pöördeid.

Viies liigutus: kombinatsioon ja kindel esinemine

Viies liigutus ühendab eelneva nelja komponendi väikeseks esinemiskombinatsiooniks. Kaheksa taktiga alustatakse kõikumisega, teise kaheksaga lisatakse kõrte koputamine. Kolmandale kaheksale taktile järgneb käte avamine ja diagonaalne liikumine, neljandal sooritatakse pool pöörde. Pärast pöörde tagasitulekut korratakse kombinatsioon teisest poolest.

Üks viisliikmeline järjestus aitab liigutusi paremini meelde jätta ning väldib nende liiga kiiret vahetamist.

• Esimesel kaheksal taktil tehakse ühtlane kõikumine, mille juures käed liiguvad ees.
• Teisel kaheksal taktil koputatakse kõrte vahelduvalt ja kantakse raskus toetavale jalale.
• Kolmandal kaheksal taktil avanevad käed, sulguvad ning liiguvad diagonaalselt.
• Neljandal kaheksal taktil tehakse üks pool pöörde ja taastatakse algne jalgade asend.
• Viimase kaheksa takti jooksul korratakse kombinatsioon, seekord tugevama käte avamisega.

Enne esimest korda tuleb kontrollida mitut praktilist detaili.

• Hingamine on sügav ja ühtlane, mitte hoitud kõhus.
• Põlved jäävad painutatud ning jalad ei puuduta üksteist.
• Õlad püsivad lõõgitud käte avamisel ja pöörde ajal.
• Tempo jääb selliseks, et iga liigutus on enne järgmise algust tehtud.
• Kombinatsioon lõpeb kindlas algasendis, mitte pooleli avalduva liigutusega.

Kombinatsiooni tasub kõigepealt harjutada ilma muusikata, määrates iga kaheksa takti kestuse ise. Seejärel lisatakse muusika ning tempo muudetakse veidi kiiremaks. Kahe või kolme kordamise järel võib muuta ainult üht elementi, näiteks tugevdada käte avamist või pikendada pöörde pausi.

Enne esimest korda võib vaadata Ziyo-Music tantsuvideoid, et tutvuda eri tantsuliikidega ja leida sobiva rütmi. Hea alus tekib siis, kui iga liigutus on mõistetav, keha jääb painutatud ning muusika, käed ja jalad töötavad sama kindla rütmi nimel.