Lezginka päritolu ja buhhaara stiili iseloomulikud jooned

Lezginka on kiire, tempoküllane ja sageli ansamblilise ehitusega rahvatants, mis on eriti tuntud Venemaal ning endise Nõukogude Liidu kultuuriruumis. Nimi viitab lezgi rahvale Dagestanist ja Aserbaidžaanist, kuid tänapäeval kasutatakse seda mitme rahvusliku ja koreograafilise variandi üldnimetusena. Selline laiem kasutus on oluline, sest üks kindel buhhaara stiil ei ole kõikide etenduste algallikas ega muutumatu reeglistik.

Tantsu juured on suulises traditsioonis ja vanades liikumisvõtetega, mitte ühe autori kirjutatud koreograafias. XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses levisid lezgi tantsu mustrid kontsentreeritud linnatantsu, sõjaväe ja teatri kaudu. Hiljem kujundas nõukoguaegne lavakoreograafia neist ühtlase, virtuoosse ja dramatiseeritud tantsukomplekti.

Buhhara keskkond lisas sellele lähtematerjalile oma muusikalise keele ning tantsulise korrektsuse. Siin on tähtsustatud šašmakomi doonrilõigud, tamburi ja dutari värvilised meloodiad ning tantsijate vaheline dialoog. Kiire jalgsõrmus, hüpped ja keha painutused jäid keskseks, kuid ansambli ühtlane liikumine, ülaosa tasakaal ja kontrollitud lavaetendus muutsid etenduse kohalikuks tõlgenduseks.

Lezginka on ühtlasi näide sellest, kuidas rahvatants võib korraga olla kehaõpetus, tähtsusrik tähtpäeva rituaal, kontsertnumber ja meelelahutus. Tänapäeva õppijad kohtavad seda kohalike ansamblite, lavastuste, videosõnastike ja rahvusvahelise tantsukultuuri kaudu. Järgnev vaatlus eristab kaasaegset lavavarianti vanema rahvapärase pärimusega, et buhhaara stiil ei jääks liiga kitsalt määratletud.

Päritolu ja varased levikud

Lezgi rahvas elab tänapäeval peamiselt Dagestani lõunaosas, kuid lezgi tantsuainet leidub ka Aserbaidžaanis ja selle naaberalade kogukondades. Nimetus lezgi tähendab seal nii rahvust kui ka tugevalt märgistatud tantsutraditsiooni. Selle tekkimise täpset aega ei saa ühe dokumendiga tõestada, sest liikumisviisid kujunesid sajandite jooksul suuliselt, perekondlikult ja kohaliku tantsukultuuri osana.

Levimist kiirendasid XIX sajandi lõpu ühendused Põhja-Kaukkaasia ja Venemaa vahel. Sõjaväeüksused, kaupmehed, muusikud ning uued teatri- ja varieteesuurused kandsid muusikat ja liikumismustreid edasi. Nii kujunes linnades lavavariand, mida hakati kutsuma lezginkaks. Tantsu nimi muutus üldisemaks, kuid selle Kaukkaasia juured jäid nähtavaks järsete jalgsõrmuste, hüpete, pöörlemiste ja keha kiirete aktsentidega.

XX sajandi keskel muutis nõukoguaegne lavakoreograafia improvisatsioonilise tantsu kavandatud ansamblinumbriks. Tantsijatele jagati kindlad liikumisfraasid, solistidele sooritusvõimelised esitused ja kollektiivile ühtlane rütm. See kujutas küll kohaliku pärandi idealiseeritud versiooni, kuid andis talle tugeva lavakeele, mida korrutasid kino, kontserdid ja telesaated. Uzbekistonis kujunes sellest kohalik lezgi ja lazgi, hiljem buhhaara tantsu eripäradega tugevamalt seotud lavavariand.

Buhhara muusikakeskkonna mõju

Buhhara keskmes on aastakümneid tähtsustatud šašmakom, mille muusikuid juhendab doira ning mille värvust loovad tambur, dutar ja muud pillimehed. Doira pulseeriv löök annab tantsule selge taktisisalduse, pillide meloodiaga ja ornamentidega aga ruumi esile kutsuda eri iseloomu. Tants ei ole seetõttu pelgalt ühe kindla meloodia juurde esitatud liikumiskogum.

Buhhara tantsutraditsioonis on tähtis muusika ja keha vastastikune mõju: rütm kiirendab, pidurdab või muudab rõhutust, tantsija aga annab pillimehele visuaalse vastuse. Mõõdukas esialgne tempomuutus võib järgneda kiirele tsoonile, kus jalgsõrmus muutub tihedaks ja sammud raskemateks löökideks. Selline ehitus võimaldab muusikalisel ja tantsulisel lausel korraga areneda, kuigi etendus ei järgi alati üht kindlat ettenähtud skeemi.

Erinevalt kavandatud varieteenumbrist saab kohalik ansambl numbrit improvisatsiooniga. Tantsijate märguanded, üksik esinemine ja pillide järjestikused solistlikud väljund loovad dialoogi, millele võib järgneda taas kooskõlaline kogusekst. Buhhara lavatraditsiooni iseloomulik tunnus on just kooskõla: isegi väga kiire tempomuutuse juures säilivad ühine orientatsioon, täpne vorm ja selgelt loetav rütm.

Rütm ja muusikaline ehitus

Lezginkale sobib kõige paremini ühendatud takt, mida tantsijad tajuvad pideva pulseeriva voona. Kiire 2/4-taktiline liikumine võimaldab kergeid sammusid, kuid järsud kehaaktsendid tekitavad tunde, et rühm liigub ühtse raske masina osana. Jalad toimivad samal ajal kandjana ja perkusioonina: kannalöök, poolkerge samm ja hüpe rikuvad muusika üldist siluetti, pannes vaataja kuulma mitte ainult pillide, vaid ka tantsijate rõtuste tekitatud helju.

Etappide kestus sõltub paljudes etendustes esitatavast muusikast. Pikkama tantsu võib jagada nähtavateks osadeks: rahulikum sissejuhatus, esimene tempotõus, kavandatud koreograafiline keskosa ja lõpuks kiire kollektiivne lõppnumber. Publiku kaasahaaramiseks kasutatakse ka tantsija üksiksammu, mida nimetatakse taronaks. See on võistluslik ja näitlik moment, kus tantsija võib esile kutsuda erinevaid rõhu, kõrguse ja tempomeetriaga liikumisi.

Kiire maksta ja selge fraasi mõiste on võrdluselik ka poplaulude ehitusele: lauluviiside ja akordide näide näitab, kuidas korduv meloodiline plokk ja toetusharmoonia võivad hoida kuulajat haardes. Tantsurepertooris täidavad samal eesmärgil rolli rütmiline motiiv, korduv liikumisrühm ja ettevaatlikult välja arendatud tempotõus.

Iseloomulikud liikumised ja tantsuvõtted

Ansamblik lezginka algab sageli rivis või ringis, kus tantsijad hoiavad üksteisega tiheda visuaalse kontakti. Põlved on kergelt painutatud, keha keskosa toimib tugpunktina ning käed jäävad enamasti kontrollitud joonesse. Kõik need võtted võimaldavad kiiret tempot ilma jõude tundmatuse või kaotatud suunata. Rühma ühine orientatsioon on ühtlasi muusika kuulutamise ruumiline kuju.

Traditsioonilises esituses eristatakse sageli tugevamat jalgade tööd ja sujuvalt liikuvat ülaosa. Mõnes variandis rõhutatakse meestantsijate kõrgeid kergitusi, hüppeid ja tasakaalutöid, naistantsijate pöörlemisi ning käete joonist. Need erinevused ei ole muutumatud piirid: kaheksaajalist tantsu võivad teha ka naised, kaheksajalise variandi vastupidi ning tänapäevased koreograofid rõhutavad sageli võrdset osalemist. Oluline on tehniline virtuossus ja kooskõlaline tihedus, mitte kindel soostümpool.

Buhhara tõlgenduses muudab eset tantsu täpsus ja ettevaatlik kaalutus. Jalgade töö võib järsult katkeda sujuva ülaosa liikumiseks, kuigi põhirõhk jääb kiirele jalgsõrmusele. Lavastustes lisanduvad vormitud rivistused, ringi avanemine ja üksikute tantsijate esile toomine. Selline iseloom eristab buhhaara lavaversiooni suurema massiivsusega variandist, kus rõhutatakse pigem nähtavatat jõudude kogust.

Lavatants ja kultuuriline levik

Nõukoguaegne suur tantsuansambel andis lezginkale ühtlase koreograafilise kuju. Kõrvuti suurte tantsugruppidega arenesid solistide tärnid, kellele omistati erinevad temperamendid ja tehnilised võimeid. Kino muutis tantsu veel nähtavamaks, sest kaamera suurendas detailide, rühmade dünaamilise koonuse ja hüpete muljet. Nii kujuneski etendus, mis oli korraga massiline, kineetiline ja rangelt paigutatud.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi lezginka elama nii kohalike ansamblite kui ka uute tantsuühendite repertuaari. Televisioon, pulmad, kontserdid ja perekondlikud tähtpäevad pakkusid erinevaid kontexte, milles sama pärimus kohandus auditooriumi, kaasaegse muusika ja tantsija vanusele. Tänapäeval lisanduvad rahvusvahelised festivalid ning interneti kaudu levivad õppevideod. Nii säilib tantsu küll tugev nähtavus, kuid selle algallikad muutuvad sageli raskemini äratuntavaks.

Tänapäevane muusikakultuur muudab ka rahvatantsu tähendust. Uzbeki rokbansi ajalugu näitab, et uzbeki rahvamuusika ei ole eraldiseisev muinings. Rockansamblid võivad kasutada rahvapäraseid rifse, tantsuhel ja instrumentaalseid võtteid, muutes need elektrooniliseks ja sõltumatuks kõlaks. Lezginka kohtamine sellises kontekstis rõhutab selle pidevat muundumist: traditsioon ei jää muuseumisse, vaid saab uusi funktsioone.

Buhhara stiili tähendus tänapäeval

Buhhara stiili tänapäevane identiteet kujuneb mitme tunnuse koosmõjul: kiire ja selge rütm, tihedad rühmad, tugev jalgsõrmus, tasakaalustatud ülaosa ning võimalus esile kutsuda üksiktantsijat. Need ei ole kõik kohustuslikud tunnused iga etenduse puhul, vaid võimalikud orientiirid. Nii saab eristada kohalikku tõlgendust pelgalt kiirest tempost, mis on lezginkale omane ka teistes piirkondades.

Tantsu levikut ja õppimist on lihtsustanud ka tehnoloogia. Nutitelefonide muusikavoimekus võimaldab muusikutel ja tantsijatel jäädustada muusikat, vaadata arstutaja näidatud varianti ja jagada õpieetappe sotsiaalmeedias. Kvaliteetne helisalvestus aitab eristada tantsu rütmilist alust muusika peenosadest, kuid on oluline teada, millise ansambli ja millise piirkonna variant on tegemist.

Dokumentatsioon võimaldab eristada kinnistatud lavakoreograafiat, kohaliku õpetaja loodud varianti ja vaba improvisatsiooni. Kõik kolm võivad esineda kõrvuti, ilma et üks neist teist välistaks. Bukharas võib näiteks sama tants eri ansamblis kõlada pisut teistsuguse raskusastmega, sest erinevad pillimehed, tantsijate kogemus ja etenduse ülesehitus dikteerivad valikud. Selline mitmekesisus näitab elusa pärandi tugevust.

Lezginka jääb seega oluliseks tantsukultuuri näiteks, milles Kaukkaasia päritolu, Buhhara muusikaline maits, nõukoguaegne lavaestetika ja tänapäevane improvisatsioon kihistuvad üksteise peale. Buhhaara stiili tugevust ei määra üksainus kindel koreograafia, vaid võime luua kooskõlalise, dramaatilise ja muusikaliselt elava terviku.